Üldine hinnang karpide vesiviljeluse haavatavusele kliimamuutuste ja ookeanide hapestumise suhtes

Inimtegevusest tingitud kliimamuutused ja ookeanide hapestumine (CC-OA) muudavad merekeskkonnas toimuvaid füüsikalisi ja bioloogilisi protsesse, millel on halvasti mõistetav mõju mereelustikule. Vesiviljelussektoris on molluskikasvatus suhteliselt hea meetod, mille abil toota kasvavale elanikkonnale kvaliteetset, tervislikku ja kestlikku valguallikat. Modelleerisime ülemaailmse kahepoolmelise marikultuuri haavatavust CC-OA mõju suhtes ajavahemikul 2020–2100 RCP8.5 raames. Riiklikul tasandil hinnatud haavatavus sõltus CC-OAga seotud kokkupuutest, taksonipõhisest tundlikkusest ja sektori kohanemisvõimest. Kokkupuuterisk suurenes aja jooksul 2020. aastast 2100-ni, kusjuures kümnes riigis oli ajavahemikul 2020–2100 CC-OAga kokkupuude vähemalt kümne aasta jooksul eeldatavasti väga suur. Prognoositud suur tundlikkus arengumaades tulenes peamiselt selliste liikide kasvatamisest, mille elupaigataluvus on kitsas, samas kui mõnes Euroopa riigis (Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Portugal ja Hispaania) oli suur tundlikkus tingitud karpide tootmissektori suhteliselt suurest majanduslikust väärtusest. Prognoositud kohanemisvõime oli arengumaades peamiselt juhtimisprobleemide tõttu madal, samas kui mõnes arenenud riigis (Taani, Saksamaa, Island, Madalmaad, Rootsi ja Ühendkuningriik) oli see seotud piiratud liikide mitmekesisusega sektoris. Prognoositi, et arenguriikide ja vähim arenenud riikide (n = 15) üldine haavatavus on kõige suurem. Kõigis riikides määratleti 2060. aasta murdepunktina, kus prognoositavat CC-OAd seostatakse karpide tootmise suurima probleemiga. Mõnes riigis, eelkõige Põhja-Koreas, prognoositakse siiski molluskikasvatuse kiiret vähenemist järgmisel kümnendil. Karpide kultuur on inimühiskonna jaoks vähese mõjuga kestlike valkude allikas. See uuring toob ülemaailmsel tasandil esile CC-OAga seotud ohu tõenäolise ulatuse ja laadi koorikloomade kultuurile ning sektorile, mis võimaldab varases etapis kohanemist ja leevendamist. Kahepoolmelisel kultuuril on tohutu potentsiaal pakkuda valku kasvavale elanikkonnale, kuid kahepoolmelised kultuurid on kliimamuutuste ja ookeanide hapestumise suhtes haavatavad (CC-OA). Modelleerisime üleilmse kahepoolmelise kultuuri tulevast haavatavust (2020–2100) CC-OA suhtes ja järeldasime, et suurim probleem tekib alates 2060. aastast. Aasias on esmase tootlikkuse vähenemisest tuleneva ohuga keeruline tegeleda ja me soovitame seda leevendada Euroopa sektori mitmekesistamise kaudu.