Kalakasvatus
Kalakasvatus on vesiviljeluse liik, mis tegeleb kalade kasvuga kontrolli all olevates veealades, nagu tiigid, järved, reservuaarid või meres asuvad võrguaedikud. Need võivad olla kas täielikult suletud süsteemid, mida nimetatakse integreeritud ringlussevõtusüsteemideks; poolsuletud süsteemid, mida nimetatakse läbivoolu-/raceway-süsteemideks; või avatud süsteemid, mida nimetatakse ka „puursüsteemideks“. ELis kasvatatakse kõige sagedamini harilikku huntahvenat, kuld-besuugot, Atlandi lõhet, harilikku karpkala ja vikerforelli.
Karpide (molluskid ja koorikloomad) ja muude selgrootute kasvatamine
Karpide kasvatamine on veeselgrootute, sealhulgas molluskite, nagu rannakarpide, austrite, karploomade ja koorikloomade (krevetid) kasvatamine ja kogumine. Seda tüüpi vesiviljeluse puhul on olemas erinevad kasvatusmeetodid, sõltuvalt kasvatatavatest liikidest ja kasvanduse geograafilisest asukohast. Karpe võib kasvatada otse rannas, paigutada kaitsevõrkudesse või kasvatada vee põhjas asuvaid kotte või suspendeerida sette kohal õngejadadel või parvedelt. Peamised ELi karpide kasvatamise rajatistes kasvatatavad liigid on Vahemere rannakarbid, sinised rannakarbid, Vaikse ookeani austrid, veenuskarplased nei, rannakarbid nei, veenuskarplased ja vaipkarbid.
Muude selgrootute kasvatamise all mõeldakse muu hulgas merisiile või merekurki.
Rohkem teavet leiab AAMi koostatud infograafikust „karpkalade vesiviljelus ELis“.
Vetikakasvatus
Vetikakasvatus on vesiviljeluse vorm, mis keskendub vetikaliikide, sealhulgas makrovetikate, mikrovetikate ja tsüanobakterite, näiteks spirulina kasvatamisele. Makrovetikaid ehk merevetikaid kasvatatakse ranniku-/avamerevetes või suletud süsteemides maismaal. Merevetikad on integreeritud multitroofsete vesiviljelussüsteemide peamised organismid. Mikrovetikaid/tsüanobaktereid kasvatatakse fotobioreaktorites, veeteede tiikides või fermentaatorites. Biokeemilised ühendid ja omadused muudavad vetikad väärtuslikuks ookeanimaterjaliks, mida kasutatakse kaubanduslikul otstarbel, näiteks inimtoit, looma- ja kalasööt ning söödalisandid, ravimid, ravimid, pähklid, väetised, taimede biostimulaatorid, biopakendid, kosmeetika või biokütused. Kultiveeritud kogused on Euroopas marginaalsed, sest ELis koristatud 85000 tonnist vetikatest on vaid umbes 1 % pärit vetikatest ja ülejäänu on püütud looduslikest varudest. Euroopa Komisjoni eesmärk on vallandada vetikate potentsiaal Euroopas, rakendades näiteks 15. novembril 2022 vastu võetud ELi vetikaalgatust ja luues Euroopa vetikate sidusrühmade foorumi.
Rohkem teavet leiab AMi koostatud infograafikust „ELi vetikasektor“.
Mahepõllumajanduslik vesiviljelus
Mahepõllumajanduslik vesiviljelus on kalade ja muude veeloomade kasvatamise süsteem, mis põhineb mahepõllumajanduslikku tootmist ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamist käsitlevas ELi määruses (määrus (EL) 2018/848) sätestatud mahepõllumajanduslikel põhimõtetel. Mahepõllumajanduslike põhimõtete hulka kuuluvad muu hulgas energia ja loodusvarade vastutustundlik kasutamine, väliste sisendite kasutamise piiramine, loomade heaolu kõrge tase, võttes arvesse liigispetsiifilisi vajadusi, veekeskkonna jätkuv tervis ning ümbritsevate vee- ja maismaaökosüsteemide kvaliteet.
Töödokument ELi mahepõllumajandusliku vesiviljeluse arengut mõjutavate küsimuste kohta (august 2023) on kättesaadav aadressil veebisait.
Lisateavet leiab komisjoni mahepõllumajanduse veebisaidilt (europa.eu) ja AAMi koostatud infograafikust „Organic Aquaculture in the EU“ (Mahevesiviljelus ELis).
Euroopa Komisjon, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Euroopa Regioonide Komitee, COPA-COGECA ja IFOAM Organics Europe korraldavad igal aastal ELi maheauhindu. Nende auhindadega tunnustatakse ELi parimaid ja innovatiivsemaid mahepõllumajandussektoreid, mis aitavad vähendada põllumajanduse ja vesiviljeluse mõju keskkonnale ja kliimale. Lisateave eri kategooriate ja auhindade ning kandideerimise kohta on kättesaadav ELi maheauhindade lehel.