KKK

Säästval viisil tegutsedes võib vesiviljelus aidata lahendada mõned kõige pakilisemad probleemid, millega me praegu silmitsi seisame.

– Vesiviljelus annab maailma kasvavale elanikkonnale täisväärtuslikku ja mitmekesist toitu.

– Vesiviljelus vähendab vajadust püüda rohkem looduslikke kalu, et rahuldada kasvavat nõudlust kalade järele, ning aitab seega kaasa kalavarude säilitamisele.

– See võib pakkuda värsket ja kohalikku toitu. Tarbijale lähemal oleva toiduga varustamine võimaldab vähendada CO2-heidet transpordisektoris.

– Vesiviljelus võib toota toitu ja sööta, millel on väiksem kliima- ja keskkonnamõju kui teistel põllumajanduslikel tootmisviisidel (nt veiste kasvatamine piima või liha saamiseks). Kui tarbime rohkem vesiviljelusest pärit toitu, saame vähendada ka põllumajanduse survet maale.

– Vesiviljelustegevus võib olla sissetulekuallikaks ja arenguks äärepoolsetele ranniku- ja maakogukondadele, kus on vähe alternatiive. Teatavat liiki vesiviljelus aitab säilitada ökosüsteeme ja bioloogilist mitmekesisust (nt molluskikasvatus, ulatuslik vesiviljelus tiikides ja märgaladel ning vetikate ja muude selgrootute kasvatamine). Need teenused hõlmavad vee puhastamist liigsetest toitainetest ja orgaanilisest ainest või ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja taastamist.

– Enne vesiviljelusettevõtete tegevust peavad tulevased vesiviljelustootjad saama loa pädevatelt riiklikelt asutustelt (mõnikord võivad lubade andmise eest vastutavad piirkondlikud asutused). Ametiasutus hindab, kas kavandatud asukoht on sobilik, ja analüüsib hoolikalt kasvanduse võimalikku mõju keskkonnale.

– Vesiviljelustootjatel on vaja luba enne mere- või magevee kasutamist kasvanduses. Kui veekogu seisund taastub keskkonda, ei tohi selle seisund halveneda.

– Lisaks peavad vesiviljelusettevõtted olema loomatervishoiuga tegelevate sanitaarasutuste poolt registreeritud või heaks kiidetud ning nii põllumajandustootjal kui ka kõnealustel asutustel on kohustus teostada võimalike haiguste seiret.

– Kui kõik volitused on saadud, peavad vesiviljelustootjad täitma mitmeid tingimusi tagamaks, et vesiviljelustegevuses austatakse keskkonda, inimeste ja loomade tervist ning loomade heaolu.

– Loa saanud põllumajandusettevõtted peavad jätkama oma keskkonnamõju jälgimist.

– Keskkonna kaitsmiseks võivad tootjad kasutada üksnes lubatud sööta, puhastusvahendeid ja ravimeid.

– Loomatervise valdkonnas on põllumajandustootjatel ka kohustus pidada mitut arvestust, sealhulgas andmeid selle kohta, kui palju loomi põllumajandusettevõttesse siseneb ja sealt lahkub ning kui palju loomi sureb. Samuti peab ta registreerima meetmed, mille ta võtab mis tahes taudiriski vältimiseks ja juhtimiseks. Selleks et kaitsta tarbijate tervist, peab vesiviljelusettevõtja järgima rangeid toiduhügieeni ja loomatervise alaseid eeskirju. Ta peab kasutama üksnes lubatud ja kontrollitud sööta.

– Veterinaarravimite kasutamiseks on vaja veterinaararsti retsepti ning lubatud on ainult müügiloaga veterinaarravimid, järgides ettenähtud keeluaegu ja jääkide piirnorme. Ettevõtja peab registreerima kõik kasutatavad veterinaarravimid ja hoidma alles retseptide koopiad.

– Lisaks peavad põllumajandustootjad tagama põllumajandusloomade humaanse kohtlemise kogu nende tootmistsükli jooksul ning tapmise ja transportimise ajal.

Et teada, kas piirkonnas on võimalik ellu viia vesiviljelusprojekti, tuleb läbi viia piirkonna elujõulisuse uuring (nt kvaliteetse vee kättesaadavus, muude kasutusviiside mittesekkumine, piirkonnas vesiviljeluskohtade rajamise tingimused) ja võimalike kasvatatavate liikide elujõulisuse uuring. Vesiviljeluseks on palju võimalikke alasid (nt maismaal, rannikuvetes, avamerel, suudmealal, tiikides, jõgede kõrval). Loa saamiseks on igal objektil erinevad tingimused ja tehtavad uuringud on erinevad. Mõnikord teevad pädevad asutused kindlaks varem uuritud piirkonnad, kus vesiviljelustegevus on võimalik ja prioriteetne, ning see muudab piirkonna kasvandusele lubade saamise kiiremaks.

Kuigi teoreetiliselt saab vesiviljeluses kasutada kõiki kalaliike, moodustavad vaid mõned neist (umbes 10) praegu olulise osa ELi vesiviljelustoodangust. Eelkõige kasvatatakse liike, mille bioloogia on hästi tuntud ja mille tehistingimustes paljunemine on võimalik. Samal ajal peab nende liikide järele olema turunõudlus ja turuhind, mis võimaldab tootmist kasumlikult toota.

ELi vesiviljelusliikide tootmismeetodid on väga erinevad, mõned peamised tootmismeetodid on järgmised (STECF vesiviljeluse majandusandmete tabel, 2023):

– Lõhe hoidmiskohad, suled, ringlussüsteemid ja -mahutid;

– Forelli tsisternid ja veeteed, ringlemissüsteemid ja tiigid forelli jaoks;

– Huntahvena ja huntahvena sulepead, tsisternid, tiigid, ringlussüsteemid;

– Parved, polükultuur, rannakarpide palk;

– Tiigid, tsisternid, veeringlusteed, roogid, karpkalade polükultuur;

– Austri põhjas, õngejadades, parvedes ja polükultuuris;

– Tiigid, veeteed, koorikloomade mahutid;

– Põhjas, paakides ja veeteedel, sulgudes, ringlussüsteemides, polükultuuris, parvedel, õngejadadel, merevetikate mahutites;

– Mikrovetikate avatud või suletud süsteemiga bioreaktorid.

Lisaks peab enamik kalaliike ja merevetikaid olema varajastes kasvuetappides haudejaamas ja puukoolis. Molluskite seemneid toodetakse haudejaamades või kogutakse loodusest.

Nagu iga majandustegevus, mõjutab ka vesiviljelus keskkonda. See sõltub tegevuse juhtimise kvaliteedist, asukoha ja tootmissüsteemi sobivusest. Nõuetekohase haldamise korral võib vesiviljelus olla ka valgu tootmise meetod, millel on erinevalt teistest põllumajandusliku tootmise viisidest väiksem CO2- ja keskkonnajalajälg. Lisaks võivad teatud vesiviljeluse vormid (nt limusekasvatus, vesiviljelus tiikides ja märgaladel ning vetikate ja veeselgrootute kasvatus) nõuetekohase haldamise korral pakkuda mitmeid ökosüsteemiteenuseid. Nende teenuste alla kuuluvad liigsete toitainete ja orgaanilise aine absorptsioon keskkonnast või ökosüsteemide ja elurikkuse säilitamine ja taastamine.

ELi keskkonnaalaste õigusaktidega ja riiklike rakendusaktidega on kehtestatud ELi vesiviljeluse õigusraamistik, millega tagatakse, et leevendatakse mõju, mida vesiviljelustegevus võib avaldada keskkonnale (kas seoses CO2 jalajälje, heitvee, jäätmete või muu mõjuga mere- ja mageveeökosüsteemidele) ning et vesiviljelustegevus ei kahjusta märkimisväärselt ökosüsteeme ega elurikkust.

ELi vesiviljelussektori keskkonnatoimet saab siiski veelgi parandada, kui: tagada keskkonnaalaste õigusaktide täielik kohaldamine ja nende eesmärkide saavutamine; II) vesiviljeluse mõju edasine leevendamine; ning iii) edendada tuleb väiksema keskkonnamõjuga vesiviljelust ja ökosüsteemiteenuseid pakkuvat vesiviljelust.

ELi vesiviljeluse kestlikkuse ja konkurentsivõime suurendamise strateegiliste suuniste (2021–2030) eesmärk on parandada vesiviljelussektori keskkonnatoimet, piirates veelgi vesiviljeluse mõju ning edendades keskkonnale ja kliimale kõige kasulikumaid vesiviljelusliike, nagu vähese troofiline vesiviljelus ja mahevesiviljelus.

Vesiviljelus eeldab vee head kvaliteeti, et tagada veeloomade optimaalne tervis ja heaolu ning veekasvanduse kasumlikkus. Seepärast on ELi liikmesriikide veereostuse vastane võitlus kooskõlas Euroopa rohelises kokkuleppes määratletud nullsaaste eesmärgiga vesiviljeluse jaoks eriti oluline.

Vesiviljelustootjad vajavad enne kasvanduses mere- või magevee kasutamist luba. Kui veekogu seisund taastub keskkonda, ei tohi selle seisund halveneda. ELi vesiviljelusrajatistest väljuv vesi peab vastama rangetele ELi veekvaliteedi standarditele ning rangetele riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele eeskirjadele.

Teatavad vesiviljeluse vormid, nagu molluskikasvatus ning vetikate ja muude selgrootute kasvatamine, kui neid nõuetekohaselt majandatakse, võivad parandada vee kvaliteeti ülemääraste toitainete ja orgaanilise aine imendumise tõttu keskkonnast.

Ringlevad vesiviljelussüsteemid on maismaal asuvad vesiviljelusrajatised – kas vabas õhus või siseruumides –, mis minimeerivad vee tarbimist, filtreerides, kohandades ja taaskasutades vett.

Võrreldes traditsioonilise tiigi või avatud vee vesiviljelusega võimaldab veeringlus RASis kontrollida kultiveerimistingimusi ja koguda jäätmeid. Lisaks väldib maismaal toimuv vesiviljelus väljapääsemist ning piirab haiguste ja parasiitide välist edasikandumist. Kiirhoiatussüsteem lubab kestlikumat toidutootmist, kus magevett tarbitakse vähem ja transpordivahemaad on lühemad, sest kalu saab kasvatada turgudele lähemal. Kultiveerimistingimuste kontrollimisega saab vesiviljelustootmist RASi rajatises luua peaaegu kõikjal, olenemata kohalikest tingimustest. Tootmise maismaale viimisega võib see leevendada ka olemasoleva ruumi nappust ja konkurentsi merealadele juurdepääsul.

Teisalt kipub RASi rajatis olema energiamahukas ja kulukas. Investeerimiskulud on suured ja ringlustehnoloogia tarbib tohutul hulgal energiat ning seda peab kontrollima ja haldama kvalifitseeritud tööjõud. Lisaks on tehnoloogia endiselt tõestanud oma elujõulisust suuremahulises tootmises, eelkõige soolases veekeskkonnas.

Tehistingimustes peetavate kalade söödas peab aktiivsuse ja kasvu säilitamiseks olema olulisel määral (35–50 %) väga palju seeduvaid valke ja palju energiat kvaliteetsete rasvade kaudu. Sellise sööda tootmiseks kasutatavad toorained on pärit kolmest peamisest allikast:

I) nisust, sojast ja maisist saadud taimsed kõrvalsaadused.

II) Kalajahu ja -õli ning mere koorikloomadest saadud õli, kuigi nende osakaal söödas väheneb.

III) Mõnel juhul ka maismaaloomade tootmise kõrvalsaadused, mis on väga toitvad.

Tänapäeval edendatakse säästvaid söötmissüsteeme, mis piiravad sõltuvust looduslikest varudest saadavast kalajahust ja kalaõlist toidu tootmisel, näiteks soodustades alternatiivsete valgukoostisosade, nagu vetikate või putukate kasutamist, või muudest tööstusharudest pärit jäätmete kasutamist. See kajastub ka ELi vesiviljeluse kestlikkuse ja konkurentsivõime suurendamise strateegilistes suunistes aastateks 2021–2030.

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrusele (EL) 2018/848, mis käsitleb mahepõllumajanduslikku tootmist ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamist (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A32018R0848), on mahepõllumajanduslik tootmine põllumajandusettevõtte juhtimise ja toidutootmise üldine süsteem, milles on ühendatud parimad keskkonna- ja kliimameetmete tavad, elurikkuse kõrge tase, loodusvarade säilitamine ning loomade heaolu kõrgete standardite ja kõrgete tootmisstandardite kohaldamine kooskõlas üha suurema hulga tarbijate nõudlusega toodete puhul, mille tootmisel kasutatakse looduslikke aineid ja protsesse. Käesolevas määruses ja teatavates asjakohastes teisestes õigusaktides sätestatakse mahepõllumajandusliku vesiviljeluse üksikasjalikud tootmiseeskirjad, mis hõlmavad keskkonnanõudeid, mahepõllumajanduslikule tootmisele ülemineku perioodi järgimist, toitumist, loomade heaolu, tervishoiu- ja loomakasvatusnõudeid koos üksikasjalike maksimaalse loomkoormusega liikide puhul ja rangeid piiranguid välise sisendi kasutamisele, muu hulgas veterinaarravile.

Selleks et kasutada ELi mahelogo ja lisada oma toodete märgistusele sõna „mahepõllumajanduslik“, peab mahepõllumajanduslikud ettevõtjad olema sertifitseerinud pädevate asutuste poolt heaks kiidetud kontrollorgan, kes tõendab, et nende tegevus on kooskõlas ELi mahepõllumajandusmäärusega.

Lisateave ELi mahetoodete sertifitseerimise süsteemi ja selle täitmise tagamise kohta on kättesaadav järgmisel komisjoni veebilehel:

Mahepõllumajandus (https://agriculture.ec.europa.eu/farming/organic-farming_en). Lisaks on korduma kippuvate küsimuste dokument mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevate sätete kohta, sealhulgas mahepõllumajanduslikku vesiviljelust käsitlev peatükk, kättesaadav aadressil https://agriculture.ec.europa.eu/system/files/2022-09/organic-rules-faq….