– Enne vesiviljelusettevõtete tegevust peavad tulevased vesiviljelustootjad saama loa pädevatelt riiklikelt asutustelt (mõnikord võivad lubade andmise eest vastutavad piirkondlikud asutused). Ametiasutus hindab, kas kavandatud asukoht on sobilik, ja analüüsib hoolikalt kasvanduse võimalikku mõju keskkonnale.
– Vesiviljelustootjatel on vaja luba enne mere- või magevee kasutamist kasvanduses. Kui veekogu seisund taastub keskkonda, ei tohi selle seisund halveneda.
– Lisaks peavad vesiviljelusettevõtted olema loomatervishoiuga tegelevate sanitaarasutuste poolt registreeritud või heaks kiidetud ning nii põllumajandustootjal kui ka kõnealustel asutustel on kohustus teostada võimalike haiguste seiret.
– Kui kõik volitused on saadud, peavad vesiviljelustootjad täitma mitmeid tingimusi tagamaks, et vesiviljelustegevuses austatakse keskkonda, inimeste ja loomade tervist ning loomade heaolu.
– Loa saanud põllumajandusettevõtted peavad jätkama oma keskkonnamõju jälgimist.
– Keskkonna kaitsmiseks võivad tootjad kasutada üksnes lubatud sööta, puhastusvahendeid ja ravimeid.
– Loomatervise valdkonnas on põllumajandustootjatel ka kohustus pidada mitut arvestust, sealhulgas andmeid selle kohta, kui palju loomi põllumajandusettevõttesse siseneb ja sealt lahkub ning kui palju loomi sureb. Samuti peab ta registreerima meetmed, mille ta võtab mis tahes taudiriski vältimiseks ja juhtimiseks. Selleks et kaitsta tarbijate tervist, peab vesiviljelusettevõtja järgima rangeid toiduhügieeni ja loomatervise alaseid eeskirju. Ta peab kasutama üksnes lubatud ja kontrollitud sööta.
– Veterinaarravimite kasutamiseks on vaja veterinaararsti retsepti ning lubatud on ainult müügiloaga veterinaarravimid, järgides ettenähtud keeluaegu ja jääkide piirnorme. Ettevõtja peab registreerima kõik kasutatavad veterinaarravimid ja hoidma alles retseptide koopiad.
– Lisaks peavad põllumajandustootjad tagama põllumajandusloomade humaanse kohtlemise kogu nende tootmistsükli jooksul ning tapmise ja transportimise ajal.