KKK

Nõukogu 11. juuni 2007. aasta määrus (EÜ) nr 708/2007 (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A32007R0708&…) võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasutamise kohta vesiviljeluses loob raamistiku, et tagada veekeskkonna kaitse selliste liikide kasvatamisega seotud ohtude eest. Sellega reguleeritakse nende liikumist ELis, hõlmates kõiki veeliike ja tootmistüüpe, ning on kehtestatud erieeskirjad suletud vesiviljelusrajatiste kohta ning erand IV lisas loetletud liikidele.

Vesiviljelusettevõtjad peavad taotlema luba võõrliikide sissetoomiseks või piirkonnast puuduva liigi ümberasustamiseks ELi liikmesriigi asjaomaselt haldusasutuselt (edaspidi „pädev asutus“). Taotleja peab esitama toimiku, järgides I lisas esitatud soovituslikke suuniseid. Nõuandekomitee hindab, kas taotlus sisaldab kogu vajalikku teavet, ning teeb kindlaks selle vastuvõetavuse ja võimalikud ohud. Seejärel edastab komitee oma arvamuse pädevale asutusele, kes otsustab kehtestatud korras, kas anda luba või mitte.

Akvapoonika on innovaatiline vesiviljelustootmissüsteem, mis ühendab kalatootmise vesiviljelussüsteemide taasringlusse laskmisel hüdropoonika abil taimekasvatusega (ilma mullata taimede kasvatamise meetod) ühes tootmissüsteemis. See on säästev ja tõhus põllumajandusmeetod, mis kõrvaldab vajaduse mulla järele ja säilitab vett.

Selle meetodi eeliseid on mitu:

See võib asuda maapiirkondades, aga ka linna- ja poollinnakeskkonnas, sealhulgas linnahoonetes (nt katusekatted) ja tööstusaladel (nt kasutamata kohad), mis annab ELi piirkondadele oma elanike töökohtade ning värskete köögiviljade, kala ja puuviljade pakkumisel iseseisva toimetuleku elemendi. See strateegiline paigutus mitte ainult ei vähenda maa omandamise kulusid, vaid annab ka ruumi vesiviljelusele, et toota kala linnapiirkondadele lähemal, vähendades seeläbi transpordikulusid ja tootmise üldist CO2-jalajälge.

Tegemist on ökoloogiliselt vastutustundliku suletud süsteemiga, milles ei kasutata keemilisi väetisi, sest tegemist on isemajandava süsteemiga. Kalamahutitest pärinev vesi ringleb läbi filtrite, et toita taimede voodikohti, ja seejärel tagasi kalamahutitesse. Kalad ja taimed arendavad sümbiootilist suhet, kus tehased puhastavad kalajäätmeid ja kalad toituvad taimedesse toitaineid.

See ei nõua pestitsiidide kasutamist.

Sellega välditakse hooajalisuse piiranguid, kuna taimi ja kalu saab kasvatada aastaringselt, olenemata hooajast ja ilmastikutingimustest.

Mõned akvapoonika rakendamise ja arendamisega seotud probleemid on järgmised:

Suured esialgsed kulud: akvapoonikasüsteemi loomine võib olla kulukas, kuna on vaja spetsiaalseid seadmeid, nagu tsisternid, pumbad ja filtreerimissüsteemid, ning suure energiavajaduse tõttu.

Tehniline asjatundlikkus: see nõuab kalade ja taimede vee kvaliteedi igapäevast hooldust ja pidevat katsetamist ning teadmisi nii kalakasvatuse kui ka hüdropooniliste süsteemide kohta. Kalade ja taimede vajaduste tasakaalustamine võib olla keeruline ning nõuab pidevat õppimist ja kohanemist.

Mitte kõik taimed ja kalad ei ole akvapoonilistes süsteemides edukad: meetod ei sobi kõigile põllukultuuridele ning seda saab teha piiratud taime- ja kalasordiga.

Kasumlikkus: praegu on probleeme skaleeritavusega toota suuremahulisi köögivilju tulutoova hinnaga.

BFT on uuenduslik vesiviljeluse lähenemisviis, mis suurendab kestlikkust ja tootmise tõhusust, edendades toitainerikkas vees mikroobset kogukonda. See kogukond, mida tuntakse biofloki nime all, koosneb kasulikest mikroorganismidest, mis muundavad kasutamata sööda ümber täisväärtuslikuks biomassiks, mis on täiendav toiduallikas kultiveeritud kaladele ja krevettidele. BFT parandab märkimisväärselt vee kvaliteeti, stabiliseerides kahjulikke lämmastikühendeid, aidates kaasa üldisele tervisele ja vähendades veeorganismide stressi. See looduslik filtreerimisprotsess minimeerib haiguspuhanguid. Lisaks parandab tehnoloogia kasvumäärasid ja püsimajäämist, suurendades põllumajandustootjate saagikust ja kasumlikkust.

Selle tehnoloogia skaleeritavusega on endiselt suuri probleeme, näiteks:

Tehniliseks juhtimiseks on vaja täpselt mõista mikroobset ökoloogiat ja pidevalt jälgida vee kvaliteedi parameetreid, nagu pH, lahustunud hapnik ja toitainete sisaldus.

Teine oluline probleem on patogeenide arengu oht, mis tuleneb süsteemi mittenõuetekohasest haldamisest, mis võib põhjustada tasakaalustamatust mikroobide kogukonnas ja haiguspuhanguid.

Lisaks võivad bioflokisüsteemi loomisega seotud esialgsed paigalduskulud olla märkimisväärsed, mis võib väikepõllumajandustootjaid heidutada.

Vaatamata selle eelistele rakendatakse BFTd kaubanduslikus mahus vaid mõnes Euroopa paigas, näiteks valge garneeli (Litopenaeus vannamei) kasvatamine BFT süsteemides Hispaanias Castilla y Leónis. Teadusuuringute valdkonnas on Euroopa teadlased eri riikidest, sealhulgas Belgiast (Genti ülikool), edukalt alustanud BFT kasvatamist tilapia tilapia tiikides Iisraelis.

BFT-süsteemide hiljutised edusammud on keskendunud mikroobide kogukonna dünaamika optimeerimisele, et parandada sööda muundamise kiirust ja kasvunäitajaid. Uuendused õhutussüsteemides, vee kvaliteedi parameetrite reaalajas seire ja mitmesuguste süsinikuallikate (nagu melass või tärklis) kasutamine on oluliselt suurendanud bioflokisüsteemide vastupanuvõimet ja tootlikkust. Lisaks on uuringud biofloki kui söödalisandi tervisekasu kohta näidanud, et immuunvastus kultiveeritud liikidel on paranenud, mis on toonud kaasa parema kasvu ja ellujäämise määra.

Jõupingutused tavade standardimiseks ja parimate juhtimissuuniste väljatöötamiseks on olulised, et maksimeerida bioflokitehnoloogiast tulenevat kasu vesiviljeluses. See keskkonnasõbralik tava pakub väärtuslikke rakendusi, nagu veeloomade sööt ja võimalik alternatiiv traditsioonilistele kala koostisosadele koorikloomade söödas.

Madala troofilise vesiviljelusega (LTA) keskendutakse selliste liikide tootmisele, mis on hõivatud madalamal tasemel toiduvõrguga. LTA koosneb söötmata vesiviljelusest, mis hõlmab filtreerivaid söötjaid (nt rannakarbid, austrid ja karbid), detritivoreid (nt merekurgid), merevetikaid, aga ka taimtoidulisi kalu (nt karpkalad). Pikaajaline hindamine on kooskõlas säästva vesiviljeluse põhimõtetega, vähendades sõltuvust piiratud ressurssidest ja minimeerides ökoloogilist jalajälge.

Madala troofilise vesiviljeluse eelised on järgmised:

1. Väiksem energiasisend: Pikaajaline tehniline kokkulepe keskendub toiduahelas madalamatele liikidele, mis nõuavad vähem energiat kui lihatoiduliste liikide kasvatamine. See toob kaasa ressursside tõhusama kasutamise.
2. Täiustatud veeökosüsteemid: LTA (eelkõige filtersöötjad ja merevetikakasvatus) suudab liigset lämmastikku, fosforit ja süsinikku absorbeerida, leevendades seeläbi eutrofeerumist ja kliimamuutuste mõju. Lisaks võivad LTA tavad parandada vee kvaliteeti (nt rannakarpide, austrite ja karpide kasvatamine) filtreerimise ja merepõhja kvaliteedi kaudu (nt karploomade ja merekurkide kasvatamine) tänu kasvatatavate liikide liikumisele liivas.
3. Mitmekesistamine: Pikaajaline tehniline abi laiendab selliste liikide valikut, mida saab säästvalt kasvatada, aidates kaasa ELi vesiviljelussektori mitmekesistamisele.
4. Suure väärtusega tootearenduse potentsiaal: nagu on rõhutatud projektis ASTRAL, võib LTA pakkuda toorainet toidu, sööda, kosmeetikatoodete, ravimite, bioplasti ja muude väärtuslike toodete tootmiseks.

Madala troofilise vesiviljelusega (LTA) seotud probleemid on järgmised:

1. Turunõudlus ja tarbijate heakskiit: tarbijate nõudlus LTA-toodete (nt merevetikad) järele võib olla väiksem kui teatavate piirkondade muude liikide puhul1. Tehakse jõupingutusi, näiteks ELi vesiviljeluse kampaania ja ELi vetikaalgatuse kaudu, et suurendada teadlikkust nendest toodetest ja suurendada nende omaksvõttu.
2. Õigusraamistikud: pikaajalist hindamist reguleerivad õigusraamistikud võivad olla vähem arenenud kui traditsioonilise vesiviljeluse õigusraamistikud, mis võib tekitada ebakindlust investoritele ja ettevõtjatele (vt korduma kippuvad küsimused IMTA kohta).
3. Sõltuvus keskkonnatingimustest: Pikaajaline tereftaalsus, eriti avatud vees, võib olla haavatav selliste keskkonnatingimuste muutumise suhtes nagu temperatuur, soolsus ja toitainete kättesaadavus. Samuti võivad ohtu kujutada äärmuslikud ilmastikunähtused.

Oluline on märkida, et pikaajalise tehnilise abi eelised ja probleemid võivad varieeruda sõltuvalt kasvatatavatest liikidest, põllumajandusettevõtte asukohast, tootmissüsteemist ja kasutatavatest konkreetsetest juhtimistavadest.

LTAd ja kõrgema troofilisemate liikide tootmist (nt lihatoiduliste liikide tootmine) võib kombineerida, et luua positiivset keskkonnakasu, nagu toitainete omastamine ja süsiniku sidumine. LTA integreerimine kõrgema troofilise liigi tootmisse on üks põhimõtetest, millel põhineb integreeritud multitroofne vesiviljelus (IMTA).

Dokumendis „Strateegilised suunised kestlikuma ja konkurentsivõimelisema vesiviljelussektori loomiseks aastateks 2021–2030“ rõhutatakse, kui oluline on mitmekesistada liike, mille troofiline tase on madalam.

ELi vetikaalgatuse eesmärk on toetada ELi vetikasektorit, sealhulgas merevetikate vesiviljelust, parandades juhtimist, arendades ettevõtluse toetamise mehhanisme, suurendades teadlikkust ja heakskiitu vetikatele ELis ning parandades vetikate alaseid teadmisi, teadusuuringuid ja andmeid ning edendades innovatsiooni.

Vesiviljeluse nõuandekomitee avaldas 2024. aasta oktoobris soovituse seda liiki vesiviljeluse kohta, mis on kättesaadav siin: https://aac-europe.org/en/publication/aac-recommendation-on-promoting-l…

Euroopa Liit (EL) on rahastanud mitut pikaajalist tehnilist abi käsitlevat teadusprojekti, mille eesmärk on edendada piirkonnas vesiviljeluse jätkusuutlikkust ja konkurentsivõimet. Näiteks on tähelepanuväärsed AquaVitae (https://aquavitaeproject.eu/ ), ASTRAL (https://www.astral-project.eu/) ja ULTFARMS, kuna need aitavad kaasa ka pikaajalise tehnilise abi ja säästva vesiviljeluse edendamisele.

ULTFARMS on teedrajav projekt „Euroopa ookeanmissioon“, mille eesmärk on põhjalikult muuta pikaajalise tehnilise abi süsteeme. Selle ülesanne on optimeerida pikaajalise tehnilise lahenduse tootmist keerulistes avameretingimustes ja vähese soolasusega keskkonnas. Uuenduslike tehniliste, tehniliste, ökoloogiliste ja bioloogiliste protsesside integreerimisega on ULTFARMSi eesmärk luua Põhjameres ja Läänemeres asuvates avamere tuuleparkides vähetroofsete liikide (merevetikad ja molluskid) kasumlik, jätkusuutlik ja ökoloogiliselt usaldusväärne tootmisahel.

ELi lähenemisviis antimikroobikumide kasutamisele loomadel on peamiselt reguleeritud rangete regulatiivsete meetmetega, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määruses (EL) 2019/6, mis käsitleb veterinaarravimeid, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määruses (EL) 2019/4, mis käsitleb veterinaarravimite manustamist konkreetselt ravimsööda kaudu. ELi õigusraamistikuga keelatakse antibiootikumide kasutamine majanduskasvu edendamiseks või tootlikkuse suurendamiseks. Kõikide antimikroobikumide kasutamine toimub veterinaarretsepti alusel pärast kliinilist läbivaatust või veterinaararsti muud nõuetekohast hindamist. Teatavaid antimikroobikume ei tohi kasutada loomadel, sest need on ette nähtud teatavate nakkuste raviks inimestel. Antibiootikumide ennetav kasutamine on lubatud ainult üksikul loomal, erandjuhtudel ja täpselt määratletud asjaoludel. Lisaks luuakse ELi tasandil ravimiohutuse järelevalve süsteem, mis hõlmab koostööd liikmesriikide, komisjoni, Euroopa Ravimiameti ja müügiloa hoidjate vahel, et täita müügiloa saanud veterinaarravimite ohutuse ja tõhususega seotud ülesandeid.

Toiduloomade, sealhulgas toiduks kasutatavate veeloomade mikroobivastaste veterinaarravimite müüki ELis on kuni 2022. aastani vabatahtlikkuse alusel jälgitud. Alates 2023. aastast jälgitakse müüki uue õiguslikult siduva süsteemi alusel. Neid andmeid kasutatakse selleks, et jälgida edusamme eesmärgi suunas vähendada 2030. aastaks ELis põllumajandusloomadele ja vesiviljeluses kasutatavate antimikroobikumide kogumüüki 50 % võrreldes 2018. aastaga (https://eur-lex.europa.eu/resource.html?uri=cellar:ea0f9f73-9ab2-11ea-9…). Alates 2026. aastast peavad liikmesriigid koguma andmeid antimikroobikumide kasutamise kohta kalades kategooriate kaupa (Atlandi lõhe, vikerforell, kuld-besuugo, harilik huntahven, harilik karpkala). Need antimikroobikumide kasutamise andmed peaksid olema aluseks antimikroobikumiresistentsuse vastaste sihipäraste meetmete määratlemisele.

Dokumendis „ELi vesiviljeluse kestlikkuse ja konkurentsivõime suurendamise strateegilised suunised aastateks 2021–2030“ rõhutatakse vajadust vähendada antibiootikumidest sõltuvust paremate loomakasvatustavade abil. Need tavad, mille eesmärk on edendada loomade heaolu ja haiguste ennetamist, on üliolulised, et leevendada antibiootikumide kasutamisega seotud riske ja kõrvaldada antibiootikumide väärkasutamine, järgides samal ajal nii keskkonna- kui ka rahvatervise eesmärke.

2022. aasta juulis tegid komisjon ja liikmesriigid kindlaks, et antimikroobikumiresistentsus on üks kolmest peamisest prioriteetsest terviseohtudest. Avaldati põhjalik aruanne liikmesriikide terviseühtsuse riiklike tegevuskavade kohta antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks (https://health.ec.europa.eu/publications/overview-report-member-states-…) (ühtse tervise küsimus, mis tähendab, et see hõlmab inimeste tervist, loomatervist, taimetervist ja keskkonda ning on mitmetahuline piiriülene terviseoht, millega ei saa tegeleda üks sektor eraldi või üksikud riigid üksi).

26. aprillil 2023 võttis Euroopa Komisjon vastu ettepaneku võtta vastu nõukogu soovitus antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks terviseühtsuse põhimõtte raames võetavate ELi meetmete tõhustamise kohta, milles liikmesriike julgustatakse võtma meetmeid toiduloomade, näiteks tehistingimustes peetavate kalade tervise ja heaolu parandamiseks, et vähendada nakkushaiguste esinemist ja levikut põllumajanduses ning seejärel antimikroobikumide kasutamise vajadust. 13. juunil 2023 võttis nõukogu vastu soovituse antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks terviseühtsuse põhimõtte alusel võetavate ELi meetmete tõhustamise kohta (https://health.ec.europa.eu/publications/council-recommendation-steppin…). Soovituste eesmärk on edendada antimikroobikumide mõistlikku kasutamist, seades konkreetsed eesmärgid antimikroobikumiresistentsuse ja antimikroobikumide tarbimise kohta inimtervises. Samuti julgustatakse liikmesriike võtma meetmeid toiduloomade, näiteks tehistingimustes peetavate kalade tervise ja heaolu parandamiseks, et vähendada nakkushaiguste esinemist ja levikut põllumajanduses ning seejärel antimikroobikumide kasutamise vajadust.

Nagu on märgitud soovituse (ELi meetmete tõhustamise kohta antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks terviseühtsuse põhimõtte abil) punktides 8 ja 9, on mõned strateegiad antibiootikumidest sõltuvuse vähendamiseks vesiviljeluses järgmised: I) nakkushaiguste ennetus- ja tõrjemeetmete vastuvõtmine; II) kalakasvandustes bioturvameetmete vastuvõtmine, mis on ettevõtjate kohustus vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määruse (EL) 2016/429 (loomataudide kohta, millega muudetakse teatavaid loomatervise valdkonna õigusakte või tunnistatakse need kehtetuks (loomatervise määrus)) artiklile 10; III) soodustada aretusmeetodeid vesiviljeluses haigustele resistentsete tüvede väljatöötamiseks; IV) vaktsineerimise ja alternatiivide kasutamise edendamine, et aidata ennetada teatavaid haigusi (vaktsiinid pakuvad sihipärast immuunsust konkreetsete patogeenide suhtes; kuid need hõlmavad selliseid probleeme nagu liigipõhised piirangud.); v) uuenduslike söödalisandite, sealhulgas söödalisandite arendamise ja kasutamise edendamine, et parandada loomade füsioloogilist seisundit, näiteks putukapõhine sööt (need söödad sisaldavad valke, kitiini ja bioaktiivseid ühendeid (nt lauriinhape), mis võivad suurendada soolestiku mikrobiootilist mitmekesisust, parandada haiguste resistentsust ja vähendada sõltuvust kalajahust), probiootikumid (Probiootikumid, näiteks bacillus ja lactobacillus suurendavad immuunsust, kasvu ja stressitaluvust patogeenide tõkestamisel, eelbiootikumid (nt fruktooligosahhariidid (FOS) ja mannanoligosahhariidid (MOS) stimuleerivad valikuliselt kasulikke soolebaktereid, parandades toitainete imendumist ja immuunvastust) ja sümbiooti (mis ühendavad probiootika ja eelbiootikumid, suurendavad sünergilist resistentsust haigustele, soolemorfoloogiat ja mikrobiome tasakaalu); VI) tagada kõigi kalakasvanduse töötajate pidev väljaõpe nakkuste ennetamist ja tõrjet ning bioturvalisust käsitlevate teadmiste kohta (ka vastavalt määruse (EL) 2016/429 artiklile 11); VII) reoveesetete nõuetekohase käitlemise tagamine haiguste ja muude patogeenide ennetamiseks.

Need alternatiivsed strateegiad on kooskõlas FAO/WHO suunistega, edendades keskkonnasõbralikke vesiviljelustavasid, mis parandavad kalade tervist, minimeerivad jäätmeid ja vähendavad ökoloogilist kahju.

ELi õigusraamistiku tugevdamiseks rakendavad liikmesriigid mitmeaastaseid riiklikke vesiviljeluse strateegiakavasid, millesse on integreeritud antimikroobikumiresistentsuse vähendamise eesmärgid, mida sageli toetatakse Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondist (EMKVF). Nende kavade eesmärk on suurendada bioturvalisust, edendada vaktsineerimisprogramme ja soodustada investeeringuid alternatiivsetesse ravimeetoditesse.

EL rahastab ka antimikroobikumiresistentsusega seotud projekte vesiviljelussektoris (programm „Euroopa horisont“ ja EMKVF). Näiteks Cure4Aqua-keskendumine antibiootikumide biopõhiste alternatiivide väljatöötamisele ja NeoGiANT, mille abil valoritatakse põllumajanduslikke kõrvalsaadusi looduslikeks antimikroobseteks preparaatideks.