DNA-analüüs kalanduse ja vesiviljeluse jälgimiseks: Liiga kulukas?

DNA-analüüsist saadud tõendid on inimestega seotud kriminaaluurimistes levinud ning kuigi neid kasutatakse üha enam looduslike liikidega seotud kuritegevuses, on nende kohaldamine kontrolli- ja jõustamistegevuse suhtes kalanduses ja vesiviljeluses seni olnud vaid juhuslik. Tänapäevaste DNA-analüüsi vahenditega on võimalik lahendada mitmesuguseid nõuetele vastavusega seotud küsimusi, liikide identifitseerimist, kalatoodete ebaõiget märgistamist, saagi päritolu ja väljapääsenud vesiviljelusettevõtte päritolu kindlakstegemist. Sellised rakendused võivad tagada jälgitavuse kogu kalatoodete tarneahelas ning võidelda tarbijapettuste ning ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu. Sellest hoolimata ei kasutata DNA-analüüsi kalandus- ja vesiviljelusalaste õigusaktide järgimise uurimisel veel rutiinselt. Selle üks võimalik põhjus on see, et DNA-analüüsi meetodeid võidi pidada liiga kalliks. Viimase kümne aasta jooksul on kulud siiski vähenenud, mis on sundinud meid objektiivselt hindama, kas kulud, mis on seotud DNA analüüsimeetodite rutiinse kasutamisega kalanduse ja vesiviljeluse kontrolli- ja jõustamistegevuses, kujutavad endast takistust. Tuginedes mitmele hiljutisele kalanduse ja vesiviljeluse nõuetele vastavuse uurimisele, mis hõlmasid DNA-analüüsi, näitavad meie tulemused, et geneetilise analüüsi kasutamine oli kõigil uuritud juhtudel põhjendatud ja kasulik. Seetõttu järeldame, et DNA-analüüsiga seotud kulud ei takista DNA-analüüsi meetodite rutiinset kasutuselevõttu kalanduse ja vesiviljeluse vastavusuuringutes. Seega tuleks kontrolli- ja täitevasutusi julgustada selliseid meetodeid rutiinselt kasutama.