Jah, see on teostatav, kuid tehnilised, inseneri- ja kuluprobleemid püsivad. Avamerel või avamerel toimuva vesiviljeluse edasine areng sõltub tehnoloogiast, mida rakendatakse ookeani kliima äärmuslike tingimuste ületamiseks, logistilistest probleemidest sööda ja muude sisendite toomisel põllumajandusettevõttesse, avamere tööplatvormide arendamisest ning asjade interneti platvormide kaugjuhtimisest, et suhelda ja hallata platvorme tehisintellektil põhinevate optimeerimissüsteemidega.

Integreeritud multitroopne vesiviljelus (IMTA) on vesiviljeluse liik, kus mitut eri troofilise tasandi veeliiki (nt kalad, merevetikad, karpide või muud selgrootud liigid) kasvatatakse samas tootmissüsteemis vahetus läheduses, et parandada tõhusust, vähendada jäätmeid ja pakkuda ökosüsteemiteenuseid, näiteks biotervendamist.

Dokumendis „Strateegilised suunised ELi vesiviljeluse kestlikkuse ja konkurentsivõime suurendamiseks aastateks 2021–2030“ edendatakse IMTAd muu hulgas keskkonnale ja kliimale kõige kasulikumate vesiviljelusliikide hulgas.

IMTA võib hõlmata paljusid eri liiki vesiviljelussüsteeme, nagu maismaal asuvad vesiviljelussüsteemid (nt tiigid) ja võrgusängide süsteemid (nt kalakasvatuse kombineerimine altpoolt ja põhjast sõltuvate süsteemidega kahepoolmeliste molluskite ja merevetikate tootmiseks). Eesmärk on aga alati suurendada keskkonnasäästlikkust, majanduslikku stabiilsust ja sotsiaalset vastuvõetavust tervikliku ringmajanduse lähenemisviisi raames.

IMTA süsteemid suurendavad vesiviljeluse kestlikkust, jäljendades looduslikke toitaineringeid. Nendes süsteemides muutub orgaaniline aine, mida üks liik, näiteks kala, ei kasuta, teiste, näiteks merevetikate ja molluskite jaoks, kes kasutavad toitaineid kasvuks. Süsteemi tõhusus sõltub keskkonnateguritest, nagu toitainete sisaldus piirkonnas, toidu kättesaadavus ja hüdrodünaamika.

IMTA vastuvõtmisel on endiselt mitmeid probleeme. Näiteks ei saa ELi õigusaktide kohaselt vesiviljelusloomi kasutada jäätmetest söödana, mis tähendab, et kehtiv õigusraamistik muudab kehtetuks mudelid, kus kala kombineeritakse teatavate filtreerivate söötjate ja detritivooride liikidega (madala troofilised liigid, nagu kahepoolmelised molluskid ja merekurgid), mis võtavad tagasi söömata jäänud söödast ja väljaheitest saadud toitaineid. Nende probleemide hindamiseks ja lahendamiseks rahastab EL mitut IMTA projekti, nagu Astral (https://www.astral-project.eu/ ) ja AquaVitae (https://aquavitaeproject.eu/).

2020. aastal ulatus ELi vesiviljelustoodang kokku 1,2 miljoni tonnini, mille väärtus oli 3,9 miljardit eurot. Tol ajal olid peamised vesiviljelusliigid merikarbid (19 % ELi kogutoodangust), vikerforell (17 %), sinine rannakarp (11 %), Vaikse ookeani austrid (9 %), kuld-besuugo (8 %), Vahemere rannakarplased (7 %), harilik huntahven (7 %), harilik karpkala (7 %) ja harilik tuun (3 %). Need üheksa liiki annavad 87 % ELi vesiviljeluse kogutoodangust (STECF 22–17-EL).

Käesolevas komisjoni talituste töödokumendis käsitletakse energiatõhusust ja taastuvate energiaallikate kasutamist, et vähendada vesiviljeluse esmatootmise CO2 jalajälge. Lisaks ELi liikmesriikidele on käesoleva dokumendi väljatöötamisel tuginetud ka Ühendkuningriigi ja Norra tavadele ja vahenditele, kuna nad on ELile lähedal ning nende vesiviljelustootmine, teadusuuringud ja innovatsioon on olulised.

ELi vesiviljelustooteid toodetakse vastavalt kõrgetele kvaliteedi- ja kestlikkusstandarditele, sest on olemas suur hulk ELi õigusakte, mis hõlmavad erinevaid küsimusi, mida vesiviljelustootjad peavad järgima (nt õigusaktid, mis käsitlevad loomatervist, loomade heaolu, toiduohutust, söödaohutust, veterinaarravi, vee kvaliteeti, õigusakte võõrliikide või piirkonnast puuduvate liikide sissetoomise kohta jne).

Sel teemal on käimas teadusuuringud. Näiteks ELi rahastatud projekti „Diversify“ raames on kindlaks tehtud, et Euroopa vesiviljelusmeagre (Argyrosomus regius), suur-amberjaki (Seriola dumerilii), hariliku hiidlesta (Sander lucioperca), hariliku hiidlesta (Hippoglossus hippoglossus), hariliku merikuradi (Polyprion americanus), hariliku merikuradi (Mugil cephalus) tootmise mitmekesistamise suurendamiseks on kõige olulisemad liigid. Teistes ELi rahastatavates projektides uuritakse ka liikide, sealhulgas vähetroofsete liikide edasise mitmekesistamise potentsiaali (vt AquaVitae (https://aquavitaeproject.eu/). Mitmekesistamine peab toimuma veeandide turunõudluse ja rahvusvahelise kaubanduse tunnustamiseks.

Vetikatel on suur potentsiaal, kuid tootmine Euroopas on praegu endiselt väike. Komisjon võttis 2022. aastal vastu teatise „Tugeva ja kestliku ELi vetikasektori suunas“, nn ELi vetikaalgatuse https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/en/ip_22_6899, mille eesmärk on vallandada vetikate potentsiaal Euroopa Liidus. Teatises pakutakse välja 23 meedet, millega luua vetikatööstusele võimalused areneda tugevaks, kestlikuks ja taastavaks sektoriks, mis suudab ELi kasvavat nõudlust rahuldada. Euroopa vetikate sidusrühmade platvormi EU4Algae (https://maritime-forum.ec.europa.eu/en/frontpage/1727) eesmärk on kiirendada Euroopa vetikatööstuse arengut ning edendada ELi tarbijate ja ettevõtjate seas toitumiseks ja muul otstarbel kasutatavaid vetikaid.

Vesiviljelustooted moodustavad 27 % veeandide (vesiviljelus ja kalandus) tarbimisest ELis. ELi vesiviljelustooted moodustavad 26 % veeandide sektori toodangust (kaevanduskalandus ja vesiviljelus). ELis tarbitavate vesiviljelustoodete osakaal ELi vesiviljelusest on 37,5 % (tarnebilanss, EUMOFA 2022, https://www.eumofa.eu/supply-balance).

Mahepõllumajandusliku vesiviljeluse kogutoodang ELi tasandil oli 2020. aastal hinnanguliselt 74.032 tonni, mis moodustab 6,4 % ELi vesiviljelustoodangust (mahevesiviljelus ELis, EUMOFA 2022, https://www.eumofa.eu/documents/20178/432372/Organic+aquaculture+in+the…).

EL 27s on kõige olulisemad riigid Hispaania, Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia ja Poola, kus toodetakse 70 % vesiviljelustoodangust.

Euroopa toodangusse kõige rohkem panustavad riigid (EEA39) on Norra (ligikaudu 46 % Euroopa kogutoodangust), kellele järgnevad Hispaania, Türgi, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Itaalia ja Kreeka. Need seitse riiki toodavad 90 % Euroopa vesiviljelustoodangust. (FAO 2022).

Võrreldes vesiviljeluse kasvuga maailma tasandil on ELi tootmine olnud peaaegu muutumatu.

Kalavesiviljeluse kasvumäär EL 27s on alates 2000. aastast olnud erakordselt madal: kalavesiviljelus on kasvanud 1,1 % aastas (aastane keskmine kasv) ja molluskiliikide kasvumäär 2,8 %. Kui võtta arvesse Norrat ja Türgit, suureneb kogusumma 4 %-ni. Maailma tasandil on kalavesiviljeluse keskmine aastane kasv 4,3 %. (FAO, 2022, https://www.fao.org/fishery/en/topic/166235).