Mereruumi ruumitõhususe edendamine sotsiaalselt jätkusuutlikul viisil: Vahemere piirkonna mitmeotstarbelisest hindamisest saadud õppetunnid

Võttes arvesse kasvavat nõudlust mereruumi vastu ja püüdlemist mereruumi tõhususe poole, on vaja mitmeotstarbelist kasutust enam-vähem ühilduvate merekasutuste kokkupanemiseks. Käesolevas dokumendis hinnatakse Kreekas väikesemahulise kalapüügi, turismi ja merekaitsealadega seotud looduskaitsega seotud pehme MU potentsiaali, millega Vahemere piirkonnas laialdaselt kokku puututakse. Hoolimata asjaolust, et mereala ruumilise planeerimise kontseptsioon ei ole veel lisatud ei mereala ruumilise planeerimise seadustesse ega strateegilistesse poliitikadokumentidesse, peamiselt seetõttu, et domineerivad maapealsed ruumilised planeeringud, mis soodustavad väga konkurentsivõimelise ja ekspansiivse merendustegevuse (nt vesiviljelus) ainuõigusi, kasutavad kohalikud kogukonnad eespool nimetatud mereala üha enam sotsiaal-majandusliku vahendina (kalandusturism), mida saab aeg-ajalt suunata ka looduskaitsele. Pärast juhtide, lisaväärtuse, tõkete ja negatiivse mõju analüüsi (Dabi) ilmnesid mitmed probleemid/piirangud ja võimalused uuringualuse MU kohaldamiseks, mis on rühmitatud sotsiaal-majanduslikeks, keskkonnaalasteks, poliitilisteks ja tehnoloogilisteks teguriteks, mis võivad Kreeka meredel seda MUd võimaldada või kahjustada. Dokumendis jõutakse järeldusele, et kalandusest sõltuvates piirkondades on kõnealuse merepiirkonna arenguks tohutu potentsiaal, mis on kooskõlas säästva kalapüügi pikaajalise traditsiooniga, mis vaatamata selle vähenemisele on jätkuvalt üks olulisemaid rannikupiirkondades ning kaugetes ja saarekogukondades kasutatavatest inimestest, määratledes peamiselt nende erilise sotsiaalse ja kultuurilise identiteedi. Lisaks on väikesemahulise kalapüügi keskkonnamõju väike ning turistid ja kohalikud kogukonnad on järk-järgult muutumas looduskaitsele orienteeritumaks. Seega rõhutatakse MUd kui mereruumi säästva kasutamise vahendit, millega toetatakse meremajanduse kasvu tegevuskava ning ühendatakse uuesti mere loodus- ja kultuurikapital, määratledes seega ümber ka kalurite rolli, kes õiglastel tingimustel võivad saada mere elurikkuse kaitsjateks ning peamisteks osalejateks kalavarude ja ökosüsteemide säästval majandamisel kaitsealadel.