Mitut sidusrühma hõlmavad vaatenurgad Vahemere ja Musta mere marikultuuri ruumilise planeerimise protsessidele

Vesiviljelus annab üle poole inimtoiduks kasutatavast kalast, aidates kaasa toiduga kindlustatusele ja toitumisele, majanduskasvule ja parematele elatusvahenditele. Vesiviljelustootmine Vahemere ja Musta mere äärsetes riikides on pidevalt kasvanud, kuigi mitte ühtlane, peamiselt mereliikide põhjal. Arengu edendamiseks on vaja toetada juhtimist, et luua kooskõlastatud ruumilise planeerimise protsessi raames meetmeid. Teadmisi vesiviljeluse ruumilise planeerimise protsessidest hinnatakse konsultatsioonide teel 21 riigi sidusrühmadega, kasutades struktureeritud küsimustikku, siseläbivaatust ja seminari, et teha kindlaks peamised takistused rakendamisel piirkonnas. Tulemused näitavad, et uuritud riikide reguleerimissüsteemide tundmine on erinev. Vesiviljeluse tsoonideks jaotamine on laialt levinud. Asukoha valik on pikk ja ebatõhus protsess, mis takistab investeeringuid, mida süvendab võimu ja kohustuste selge jaotuse ilmne puudumine. Ruumilise planeerimise protsessi kõige vähem rakendatud osa on piirkonna majandamine, kus on mõned näited integreeritud lähenemisviisi kohta. Sidusrühmade poolt esile tõstetud probleemide hulgas on vesiviljeluse vähene aktsepteerimine ühiskonnas, puudulikud tehnilised teadmised ja ruumilise planeerimise kontseptsioonide mõistmine ning sisuka teabevahetuse puudumine. Kuigi hiljutised edusammud on ilmsed, on vesiviljeluse integreerimine teiste mereala kasutajatega endiselt pooleli, mis nõuab konkreetset õigusraamistikku, suutlikkuse suurendamist, läbipaistvust, head teabevahetust ja osalusprotsesse. Ökosüsteemipõhisel lähenemisviisil põhineva ruumilise planeerimise kohaldamine vesiviljeluse suhtes võib aidata kaasa olukorra paranemisele, mis võib tõrjuda planeerimata või kooskõlastamata arengu negatiivseid välismõjusid.