Läbivaatamine: Kalade heaolu hindamine teadusuuringutes ja vesiviljeluses, keskendudes Euroopa direktiividele

Tehistingimustes peetavate kalade arv maailmas on märkimisväärselt suurenenud. Vesiviljelus on kasvav tööstusharu, mis annab tulevikus suure osa kalandustoodetest. Lisaks on viimastel aastatel suurenenud nii biomeditsiinilistes kui ka ökoloogilistes teadusuuringutes loomkatsetena kasutatavate teleostkalade arv. Seetõttu on üha olulisem rakendada meetmeid, mille eesmärk on suurendada nende loomade heaolu. Praegu kehtivad mitmed Euroopa eeskirjad, mis käsitlevad inimeesmärkidel säilitatava kala rajamist, hooldamist ja majutamist. (Kaug)kalade puhul tuleb arvesse võtta asjaolu, et olemasolevate liikide arv on palju suurem kui kõigi teiste selgroogsete liikide arv. Veelgi olulisem on see, et igal liigil on oma spetsiifilised füüsikalised ja keemilised vajadused. Need tegurid raskendavad üldiste soovituste või nõuete esitamist kõigi kalaliikide kohta. Iga aretatud liigi füsioloogia ja ökoloogia kohta on vaja piisavaid teadmisi. Käesolevas dokumendis integreeritakse ja arutatakse ühte koonddokumenti kalade heaoluga seotud aktuaalseid küsimusi, võttes arvesse, et teleostid on nii vesiviljeluse kui ka bioloogiliste ja biomeditsiiniliste uuringute katsemudelite sihtliigid. Kõigepealt keskendume praktilistele aspektidele, mida tuleb arvesse võtta kalade heaolu hindamisel nii teadusuuringute kui ka vesiviljeluse kontekstis. Seejärel käsitleme teaduslaborites ja vesiviljelusrajatistes peetavate kalade kasvatamist ja hooldamist vastavalt nende füsioloogilistele ja käitumuslikele nõuetele ning viidates Euroopa määrustes esitatud soovitustele. Et hinnata täpselt, millised direktiivis 2010/63/EL kirjeldatud parameetrid on esitatud teadusdokumentides, analüüsisime Euroopa teadlaste poolt 2014. ja 2015. aastal avaldatud 82 artiklit. Läbivaatamise käigus leiti, et üldiselt puudub teave optimaalsete keskkonnatingimuste kohta, mida tuleks käesoleva direktiiviga hõlmatud liikide puhul ette näha.