Aretus- ja geneetika sümpoosion: Kliimamuutused ja selektiivne aretamine vesiviljeluses

Vesiviljelus on kõige kiiremini kasvav toidutootmissektor, mis aitab märkimisväärselt kaasa ülemaailmsele toiduga kindlustatusele. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel peab vesiviljelustoodang märkimisväärselt suurenema, et rahuldada tulevast ülemaailmset nõudlust veeandide järele 2050. aastal. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) ja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel võivad kliimamuutused põhjustada globaalset soojenemist, meretaseme tõusu, ookeanide tootlikkuse muutusi, mageveepuudust ja sagedasemaid äärmuslikke kliimanähtusi. Seega võivad kliimamuutused mõjutada vesiviljelust mitmel määral, sõltuvalt kliimavöönditest, geograafilistest piirkondadest, kasvatussüsteemidest ja kasvatatavatest liikidest. Vesiviljelusel on kliimamuutustest tingitud kaks suurt väljakutset. Esiteks ei pruugi praegused kalad, mis on kohandatud valitsevatele keskkonnatingimustele, olla tulevastes tingimustes optimaalsed. Kalaliigid on sageli poikiltermilised ja võivad seetõttu olla temperatuurimuutuste suhtes eriti haavatavad. See muudab madala temperatuuritundlikkuse kalade jaoks olulisemaks kui kariloomade ja muude maismaaliikide puhul. Teiseks võivad kliimamuutused soodustada olemasolevate ja uute patogeenide või parasiitide puhanguid. Eespool nimetatud probleemide lahendamiseks on kindlaks määratud kolm peamist kohanemisstrateegiat. Esiteks saab vesiviljeluses peamiseks tunnuseks üldine nn rubustlikkus, mille puhul kalad on praeguste ja uute haiguste suhtes vähem haavatavad ning samal ajal edenevad suuremal hulgal temperatuuridel. Teiseks suurendavad kasvuhoonegaaside heidet sellised vesiviljelustegevused nagu sisendenergia, transport ja söödatootmine. Söötmise tõhususe valik ja kasvuhoonegaaside heidet minimeeriva aretuseesmärgi kindlaksmääramine vähendab vesiviljeluse mõju kliimamuutustele. Samuti on suur probleem aretusprogrammide piiratud vastuvõtmine vesiviljeluses. See tähendab ressursside ebatõhusat kasutamist sööda, vee ja maa jaoks. Sellest tulenevalt on CO2 jalajälg toodetud kala kilogrammi kohta suurem kui siis, kui paljunemisprogrammidest pärit kalu kasutataks rohkem. Vesiviljeluses tuleks kasutada geneetiliselt parendatud ja tugevaid organisme, mis ei kannata sugulusaretuse all. Selleks on vaja kasutada hästi hallatud selektiivsete aretusprogrammidega hõlmatud kalu, millel on nõuetekohased aretuskontrolli ja aretuseesmärgid. Poliitikakujundajad ja aretusorganisatsioonid peaksid pakkuma stiimuleid, et edendada selektiivseid aretusprogramme vesiviljeluses, et tagada kliimamuutustele vastupidavam kala.