Avamere lõhe vesiviljelus ja keskkonnaalaste õigusaktide vajaduse kindlakstegemine

Avamere vesiviljelus on pälvinud suuremat tähelepanu kaubanduslikult tähtsate kalaliikide, näiteks lõhe (S. salar) tootmise laiendamise võimalikule marsruudile. Siiski puudub selgus mõiste „avamere“ ja selle kohta, kuidas on erinevad avamerekeskkonnad võrreldes traditsioonilisemate ranniku- või rannikuäärsete asukohtadega. See ebakindlus on tõhusa juhtimise ja reguleerimise probleem ning on arengu kitsaskoht, millega tuleb tegeleda. Selles uuringus kasutati kombineeritud meetodit, et hinnata, mida mõeldakse avameretootmise all, ja teha juhtumiuuringuna kindlaks, kas olemasolevad lähenemisviisid sobivad avamere lõhe vesiviljeluse litsentsimiseks ja reguleerimiseks Šotimaal. Esiteks kasutati akadeemiliste uuringute hindamiseks süstemaatilist kirjanduse ülevaadet ning seejärel kasutati veebiküsimustikku, et koguda arvamusi Šotimaa ja teiste riikide lõhekasvatuse sidusrühmadelt. Tulemused näitavad, et mõiste „avamere vesiviljelus“ tajutakse vastuoluliselt, mis raskendab ülemaailmse määratluse määratlemist. Kirjandus, mis ei piirdunud lõhetootmisega, keskendus pigem kaugusele rannikust, kuid lõhe vesiviljeluse sidusrühmade seisukohad olid väga erinevad, kuigi väike enamus leidis, et kokkupuude lainega oli peamine tunnus. Sidusrühmad märkisid, et avamere lõhe vesiviljelusel võib olla mitmeid eeliseid, kuid soovitasid ka, et kehtivad eeskirjad ei ole sobivad lõhe avameretootmiseks ja neid võiks tõhustada. Uuringu tulemused näitavad, et reguleerivad asutused ja sidusrühmad peavad kokku leppima tootmiskeskkonda iseloomustavas järjepidevas terminoloogias. Sõltuvalt kohalikust või piirkondlikust keerukusest võib olla vaja mitut põhiomadusi kajastavat liigitust. Lisaks võib olla vaja uusi või kohandatud lähenemisviise vesiviljeluse litsentsimisele, reguleerimisele ja koha sobivusele, et võtta arvesse traditsioonilisemate kasvanduste füüsilisi ja ökoloogilisi erinevusi. Lõppkokkuvõttes on keskkonnaeeskirjad eesmärgipärased ainult siis, kui need on tõenduspõhised ning seotud keskkonnatingimuste, ümbritseva ökosüsteemi ja toodetavate liikidega. Irooniliselt näib, et avamere vesiviljeluse reguleerimise suurim piirang on mõiste „avamere“ mõiste ning kuni selle probleemi lahendamiseni püsib ebakindlus ja segadus, mis takistab sektori arengut.