ELi vesiviljelustootmise tõhususe andmete analüüs

Käesolevas dokumendis analüüsitakse kalakasvatuse toimimise tõhusust kõigis ELi liikmesriikides, kasutades kaheetapilist andmearendusanalüüsi (DEA) lähenemisviisi. Esimeses etapis kasutatakse ELi eri riikide mere- ja mageveekalade ning karpide vesiviljeluse allsektorite tõhususe näitajate arvutamiseks ajavahemikul 2014–2016 mittesuunatud mustade tõhususe mõõtmise (Slacks-Based Measure of efficiency Measure of efficiency, SBM) mudelit. Teises etapis töödeldakse neid punkte standardsete, tsenseeritud ja murdosaga regressioonimudelite abil, et katsetada mõnede väliste muutujate mõju. 57–74 % vaatlustest olid olenevalt asjaomasest allsektorist tõhusad. Keskmine tehniline tõhusus oli mageveekalade puhul 0,918, merekalade puhul 0,885 ja karpide puhul 0,802. Parimate tavade laiendamine ebatõhusatele riikidele tooks kaasa söödakulude vähenemise (2,9–4,3 %), loomakasvatuskulude (9,0–11,8 %), energiakulude (2,4 %–25,3 %), paranduskulude (3,7–13,8 %) ja muude tegevuskulude (4,3–13,8 %) vähenemise, samas kui tootmisväärtuse paranemine mageveekalade puhul kokku 0,03 %, merekalade puhul 2,13 % ja karpide puhul 0,37 %. Mis puutub tootlikkuse muutusesse vaadeldaval perioodil, siis mageveekalade tootlikkus on vähenenud, merekalade tootlikkus on suurenenud ja tootlikkus aastatel 2014–2015 algselt suurenenud, millele järgnes karploomade puhul aastatel 2015–2016 mõningane langus. Tulemused näitavad ka seda, et magevee- ja merepopulatsioonide kasvatamisele spetsialiseerunud riigid on suurema tõenäosusega tõhusal piiril ning et tehnilist tõhusust mõjutab riigi sisemajanduse koguprodukti ja kalapüügi maht.