Makrovetikate tootmine Põhja-Euroopas: Ettevõtjate ja valitsuste seisukohad selle kohta, kuidas reguleerida uut sinist biomajandust

Makrovetikate biomassi tootmine, mida mõistetakse kasvatamise ja ülestöötamisena, on praegu Euroopa väiketööstus, kuid sektoril on märkimisväärne kasvupotentsiaal. Siin määratlesime keskkonnalitsentsi ettevõtjate ja ametiasutuste vahelise piirina ning uurisime makrovetikate litsentsimise menetluste üksikasju seitsmes Põhja-Euroopa riigis (Soome, Eesti, Rootsi, Saksamaa, Norra, Island ja Šotimaa). Korraldasime uuringuid ja intervjuusid makrovetikate ettevõtete ja litsentse väljastavate asutustega, et mõista mõlema poole ees seisvaid probleeme.
Üldiselt reguleeritakse makrovetikate tootmist Põhja-Euroopa riikides keskkonna- ja veealaste õigusaktidega ning mereruumi planeeringud seda ei hõlma. Erasektori osalejad peavad taotlema keskkonna-, vee- ja/või kalapüügiluba, et alustada tegevust selles sektoris, sageli on kaasatud mitu asutust. Äriühingud väljendasid rahulolematust mittespetsiifiliste seaduste ja koormavate litsentsimismenetlustega, mis võivad tegevuse alustamist edasi lükata või isegi takistada. Ametiasutused rõhutasid, et makrovetikate tootmisel puuduvad teaduslikud keskkonnariski hindamised ja et on vaja lahendada võimalikud konfliktid muude meresektoritega. Ettevõtjad vajavad turule pääsemiseks litsentsi, samas kui ametiasutused käsitavad litsentsi keskkonnaalaste õigusaktide täitmise tagamise vahendina. Piiriobjektina on litsents ettevõtjate ja ametiasutuste vahelise kirjavahetuse ja koostöö tulemus. Makrovetikate tootmise suhtes tuleks kohaldada üheetapilist litsentsimismenetlust, et soodustada kõnealust tegevust ja hõlbustada õigusaktide järgimist. Lisaks tuleks riiklikes mereala ruumilistes planeeringutes tunnustada makrovetikatega seotud tegevusi, et hõlbustada pikaajalist planeerimist.