Prantsusmaa austrikasvatusega tegelevate väikeste ettevõtete bioloogilised, sotsiaal-majanduslikud ja haldusvõimalused ning probleemid seoses vesiviljeluse avamerele viimisega

Austrite tootmine on ajalooliselt toimunud loodete vööndites ning karpide kasvandused asuvad juba suures osas Prantsusmaa loodetevööndis. Prantsusmaa karpide vesiviljeluse laiendamine padumeredel on seega ruumiliselt piiratud ja tootmise viimist avamere subtiidsesse keskkonda peetakse selle probleemi võimalikuks lahenduseks. Uute alade leidmist Prantsuse Atlandi ookeani rannikul uuriti siin väikeste austriettevõtete seisukohast, mida juhivad noored põllumajandustootjad, kes on huvitatud avamere kahepoolmelise vesiviljeluse laiendamisest, mis on kooskõlas nende investeerimissuutlikkusega. Sellise avameretootmise teostatavuse hindamisel võttis kontrollikoda arvesse kolme peamist küsimust: 1) kahepoolmeline kasvupotentsiaal ja 2) tehniline teostatavus ja vastuolulised kasutusviisid nii ruumilises raamistikus kui ka 3) haldusliku litsentsimisprotsessi etapid ja takistused. Eksperimentaalses avamere puuris oli austrikilp nii kaalu kui ka pikkuse poolest märkimisväärselt kiirem kui loodete puuris, peamiselt tänu väiksemale hägususele ja täisajaga söötmisvõimele (st vee pidev sukeldamine). Seejärel kasutati Maa seire andmeid ja kahepoolmelist ökofüsioloogilist modelleerimist, et saada kasvupotentsiaali ruumilise jaotuse kaardid, mis kinnitasid, et avamerel asuvatel aladel on austrite kasvupotentsiaal parem kui traditsiooniliselt austritega kasvatatud paikidel üldiselt, kuid see on ruumiliselt väga varieeruv. Väiketootjad tõid välja kaks tehnilist tegurit, mis piiravad põllumajandusettevõtete asukohta: batümeetria peab olema 5–20 m ja kaugus sadamast ei tohi olla pikem kui viis meremiili. Need lisati koos mitme kriteeriumiga ruumilise hindamise (SMCE) eri keskkonna- ja sotsiaalmajanduslike piirangute kaartidega. Lisaks leiti, et kaks kõige piiravamat muutujat on turismiliiklus ja kaluripoolne põhjatraalide kasutamine. Selles uuringus välja töötatud geoinfosüsteemil põhinev SMCE näitas, et avamere vesiviljeluse arendamiseks on peaaegu 400 km² väga sobivat ja väga sobivat ala, kasutades lihtsaid ja odavaid põhjasäilitusmeetodeid, ning seda saab kasutada koorikloomade tööstuse abistamiseks mereruumi planeerimise otsustusprotsessis, mis on selles rannikupiirkonnas veel pooleli. Avamerelitsentsi saamiseks vajalike haldusmenetluste keerukust peavad väikeettevõtteid omavad põllumajandustootjad siiski tugevamaks takistuseks kui asukoha valik, tehniline teostatavus ja vajalikud investeeringud ning väga oluline on tegeleda avamereviljelusega realistlikult. Siin kirjeldatud protsess ja tulemused on asjakohased muude ranniku- ja avamerepiirkondade jaoks kogu maailmas ning neid saab kohandada teiste liikidega.