Merevee karbonaatide keemia modelleerimine karpide vesiviljeluspiirkondades: Teave kestade moodustumise ja kasvuga seotud CO2 heite kohta

Molluskite vesiviljelus on väärtuslik tööstus, mis suurendab kiiresti tootmist Euroopas ja kogu maailmas. Viimastel aastatel on arutletud selle toidutootmise võimaliku laiaulatusliku keskkonnakasu üle. Üks kontrollitud molluskite vesiviljeluse aspekt on lubjakarpide (CaCO3) tootmine. Molluskikarpide kasvu on mõnikord kirjeldatud atmosfääris tekkiva CO2 sidujana, kuna see eemaldab tahke mineraalse süsiniku. Rangem karbonaatide keemia modelleerimine, sealhulgas samaaegsed muutused merevees pCO2, pH-s, lahustunud anorgaanilises süsinikus ja üldises leeliselisuses, näitab siiski, et kaltsineerimine on CO2 netoallikas atmosfääri. Koos aruteludega selle üle, kas molluskite hingamist tuleks kaasata CO2 jalajälje modelleerimisse, viitab see sellele, et enne karploomade vesiviljeluse kaasamist süsinikuga kauplemise süsteemidesse ja jalajälje arvutustesse on vaja põhjalikumat arusaamist. Siin näitame, et merekarbonaatide süsteemi piirkondlikud erinevused võivad muuta CO2 kogust CaCO3 moodustumise ühiku kohta. Meie karbonaatkeemia modelleerimine näitab, et Lõuna-Portugali rannakarpide kasvandus vabastab CO2 kuni ~0,290 g CO2 ühe grammi CaCO3 koore kohta. Võrdluseks võib öelda, et identne Läänemere ranniku kasvandus tekitaks CaCO3 grammi kohta kuni 33 % rohkem CO2 (~0,385 g-CO2·(g-CaCO3)– 1). Seda ruumilist varieeruvust tuleks seetõttu arvesse võtta ka siis, kui molluskite vesiviljelus lisatakse tulevastesse süsinikuga kauplemise süsteemidesse ja tootmise edasise laiendamise kavandamisse kogu tööstusharus.