Kalanduse ja vesiviljeluse panus ülemaailmsesse valgutarnesse

Veeloomade valkude panus ülemaailmsesse loomsete valkude tarnesse ning vesiviljeluse suhteline tähtsus kalavarude püüdmisel selle valguga varustamisel on oluline hinnangutes ja otsustes, mis on seotud veeandide tootmise tuleviku ja selle kindlusega. Maismaaloomade liha, piim ja munad andsid 2018. aastal toorvalgu 76,966 kilotonni (võrreldes 13,950 kilotonniga ehk 15,3 % veeloomadest). Kui vesiviljelus tootis rohkem veeloomi, siis püük andis tulemuseks 7 135 kg toorvalku, samal ajal kui vesiviljeluses saadi 6115 kilotonni. Püüdva kalapüügi tootmine ei ole viimase kahe aastakümne jooksul suurenenud ning vesiviljelustootmine peab suurenema, et tagada kasvav nõudlus kalandustoodete järele suurema ja jõukama elanikkonna poolt. Meie hinnangul peaks vesiviljelustoodang praeguse olukorra põhjal suurenema 82,087 kilotonnilt 2018. aastal 129,000 kilotonnini 2050. aastaks, et rahuldada suurema elanikkonna nõudlust. Ligikaudu kaks kolmandikku vesiviljeluses toodetavatest kaladest ja koorikloomadest on söödapõhised ning nende liikide sööda koostisosad on kalajahu ja -õli. Vesiviljelussööda tootmiseks on vaja suurt osa kalajahu ja kalaõli ülemaailmsest tarnimisest. Hinnanguliselt 71,0 % kalajahust ja 73,9 % kalaõlist saadakse saagist, ülejäänu pärineb veeloomade töötlemisjäätmetest. Ookeanist pärit väikeste pelaagiliste kalade püük tulevikus eeldatavasti ei suurene. Vesiviljelus peaks vähendama kalajahu ja õli kasutamist, et vähendada sõltuvust väikestest looduslikest kaladest, mis on olulised mere toiduvõrkude terviklikkuse ja paljude rannikualade vaeste toiduga kindlustatuse seisukohast. Vesiviljelussöödas kasutatava kalajahu ja kalaõli nappus toob tulevikus kaasa tootmise piiramise, kui ei saavutata eesmärke vähendada nende kasutamist söödas.